reede, jaanuar 04, 2019

Oeh, nii ammu juba oleks tahtnud kirjutada ja talletada mingeid etappe, mis vahepeal läbitud, aga no ei ole ma nii võimekas! Viimase kahe kuu suurim areng on see, et laps ei vaja enam vankri liigutamist, vaid lepib (enamasti, mitte alati) ka seisva vankriga. Tuppa teda päevasel ajal ikka magama ei saa, aga väike võit seegi, et saab 5-10 minutiga ta vankrisse magama ja siis hoovi jätta ning ise näiteks süüa või muud kasulikku teha. Arvan, et mu keskmine sammude arv on nüüd kuskil 1000-2000 päevas, aga vast pole hullu, sest kaheksa kuud tegelesin ma intensiivse sammumisega ja nüüd laisklen mõnuga. Kuigi tegelikult millalgi peaks jälle ennast liigutama hakkama, mhmh.

Ja teine suur asi oli see, et kuskil kuu aega opereerisime me vägagi struktureeritud ja kindla päevaplaani järgi, mis andis mulle vabadust asju planeerida ja tõepoolest need planeeritud asjad ka planeeritud ajal ära teha. Ööd olid jätkuvalt rasked ja on siiani, üle 3-tunnine uni on haruldus. Ja siis kuskil nädal tagasi otsustas tütreke üleöö, et senine päevakava enam talle ei sobi ja nihutas kõik uneajad kuskil tund-kaks edasi. Iseenesest on tore, et ta ärkab hommikul kell 9, mitte kell 7, aga sellega seoses ei sobi enam ükski senine trenni- või ujumiseaeg ning kadunud on õhtune minu aeg, sest magama läheb ta ju nüüd ka mitte enam kaheksa paiku, vaid tund või rohkem hiljemgi... Eile olin keskööni üleval, aga ega see tegelikult mõistlik pole.

Suvel, pärast ehmatavat avastust, et mu alla kahekuune laps magab ööpäevas kokku 8-9 tundi, hakkasin ma tema magamisi kirja panema. Telefoni tekkisid pikad tekstifailid, mille krüptilised süsteemid olid arusaadavad ainult minule ja ei andnud eriti head ülevaadet. Keegi küsis, miks ma endale mingit äppi pole tõmmanud. Ajasin sõrad vastu, sest ma pole ju äpiinimene. Mõttetult kaua ajasin, aga lõpuks tõmbasin ühe äpi, mis reaalselt muutis mu elu. Seal on igasuguseid asju võimalik kirja panna, et kui mitu minutit su laps päevas õues viibib ja muu säärane suhteliselt ebavajalik minu jaoks, aga uned ja söömised ja mähkmevahetused lähevad mul kõik sinna kirja. Olen selle kasutamisega nii harjunud, et ma reaalselt ei tea, kuidas on võimalik ilma hakkama saada. Kuidas ma muidu teaksin, millal on vaja mähet vahetada? Ses mõttes, et kui pole just seda karjuvat vajadust, vaid lihtsalt mõistliku-ajavahe-vajadus? Või kas ma peaksin kogu aeg pidama meeles mitut kellaaega (viimane söömine ja kummalt poolt, viimane mähe, viimane ärkamine), mis ju päeva jooksul korduvalt muutuvad? Mina ei suudaks vist või vähemalt olen õppinud mitte suutma. Avan oma äpi ja vaatan heldinult statistikat igal võimalikul kujul. Tundub, et olen statistika-inimene ja ma ei teadnud seda enne. 

On ju ilus? Ainuke jama, et äpp talletab kuni 30 päeva vana infot. Kui te vaid näeksite, mis töö me oleme poole aastaga ära teinud! Laps magab 8-kuusena tunduvalt rohkem kui 2-kuusena...

Selle äpi kasutamisega on aga kaasnenud selline väike Tamagochi-efekt. Mul pole kunagi Tamagochit olnud, aga mäletan umbes, kuidas see toimis. Oli ju nii, et loomakese mingid vajadused läksid n-ö punasesse ja siis tuli teda sööta-potitada-lõbustada? No ja selle äpiga on umbes sama tunne. Visuaalselt midagi punasesse ei lähe, aga kuna mina tean, et ärkveloleku aeg võiks olla maksimaalselt 2,5 tundi, siis hakkan ma kahe tunni täitumisel juba tegutsema, et seda punasesse minekut ka mittevisuaalselt ei toimuks. 

Seoses jõulude ja aastavahetusega on meil üksjagu sõitmist olnud üle Eesti. (Ja detsembri algul käisime ju lausa väljamaa-reisil! Sellest vast kunagi hiljem, kui üldse...) Ja ma pean ütlema, et kuigi suures osas on meil need sõidud kenasti läinud (mõnede väga kriitiliste hetkedega, kus magamise näidik on juba ringiga üle punase ja kõigi juuresviibijate närvid ja kõrvakiled on ka viimase vindi peal), on minust saanud täielik kodulemb. Ma vist enne nautisin ka kodus olemist (täpsemalt seda, kui sai sarju vaadatud ja head-paremat söödud või päevaseid uinakuid tehtud - kõik tänaseks unustatud tegevused v.a. söömine), aga nüüd ma lihtsalt ütlen ausalt, et kodus on kõige mugavam. Mis sest, et tegemist on üürikoduga, kust me pidime umbes märtsis välja kolima (aga ei koli). Siin on ruumi ja kõik asjad täpselt käe järgi seatud ja lapsega tegevused sisse harjunud ja noh, kodukana ongi valmis. Mis ei tähenda, et külas poleks tore käia - aga ööuneks tuleb ikka tagasi tulla!

Lugesin ükspäev jälle Maarja blogi, bloginduse tõelist maiuspala, mida serveeritakse liiga harva. Viimase postituse alla kirjutasin pika kommentaari, mis kuidagi kaduma läks. Kirjutasin uue ja lühema, aga sedagi ei õnnestunud postitada millegipärast. Ah, savi sellega, muljetan natuke siinsamas.

Aasta 2018 ja kokkuvõtted. Põhimõtteliselt tegin unerekordi, pole kunagi nii vähe maganud ja loodetavasti enam ei maga ka. Tagasi vaadates jaguneb aasta minu silmis kaheks - enne aprilli selline mõnus vaikne kulgemine (ülalmainitud päevased uinakud ja nii) ja sealt edasi üks ühtlane intensiivne andmine. Detsembris millalgi tundsin, et ahah, nüüd hakkab vaikselt käppa saama (vaatamata ränkadele öödele) ja siis tuli üleöö see graafikumuutus ja mõned paaritunnised magamapanemised üle pika aja. Õud.

Ma ei saa ära surra. Tähendab saan, aga ei tohi. Tähendab, tohin ikka, aga ma ei saa ikkagi. Sest mis siis lapsest saab? Mitte et poleks teisi inimesi, kes teda armastavad, aga seni on ta ju 90% oma elust veetnud minuga, seega ma ikkagi surra ei saa. Ei taha kah, tänan küsimast. 

Maailma kõige suurem õnn vaheldub maailma kõige suurema frustratsiooniga (Mida-sa-tahad???-hetked). Neid viimaseid on õnneks täitsa harva juba mõnda aega nüüd. Ja kummalisel kombel on tekkinud sellised vahepealsed, mitte just neutraalsed, aga leebelt õnnelikud hetked, kus olen oma lapsega koos ja see ei olegi omg-wtf-mul-on-laps?! olukord, vaid täiesti normaalne jah-mul-on-laps seisund. Ainuke asi, et minu jaoks on ta alati täpselt sama suur nagu ta parasjagu on. Ma reaalselt ei mäleta, et ta oleks olnud vastsündinu kunagi. Teoreetiliselt ma tean, et ta seda oli, aga reaalselt ma ei mäleta, ausalt...

Ja olen mitmeid kordi tahtnud kasutada sõna ´magatama´ kontekstis, kus laps magab vankris ja keegi jalutab sellega, et laps magaks. Seni olen sõnasabast kinni saanud, aga tegelikult on see ju tõesti täiesti õige sõnastus?

Minu uneaeg on nüüd punases. Varsti on äratus kah.

teisipäev, november 13, 2018

Õnn ja rõõm

Hakkasin mõtlema, et kõik mu post partum postitused on olnud vist pigem negatiivse alatooniga või vähemalt virilad. Noh, et magamata ja raske ja nii. Aga tegelikult on ju õnne ja rõõmu ka ning isegi kordades rohkem kui muret, aga sellest ma nagu kirjutanud polegi!

Vigade parandus tuleb nüüd, kohe pärast seda, kui mainin ajaloo huvides ära, et umbes nädal tagasi lõppesid meie lapse head ööuned ja algasid Väga Halvad Ööuned (päevauned on samad, reeglina 25-40 minutit ja ainult vankris, v.a. mõnikord hommikuti). Ei tea, kas see on üks neist kasvuspurtidest või kella keeramise tulemus või sellest, et justkui üleöö muutus laps meeletult aktiivseks, nii et teda ei saa riietada ega näiteks rahulikult süles hoida, sest tal on vaja kogu aeg kusagile tormata. Kardinapuu ta juba tõmbas peaaegu alla ja avab sahtleid-uksi, lakub prügikasti ja pistab näppe pistikusse. Ühesõnaga, enam ei tee ta seda ühte pikka und (5-9 tundi), vaid ärkab iga kahe, mõnikord kolme tunni järel ja reeglina meeletu kisaga, mida ei vaigista MITTE MISKI peale minu salarelva. Ja kui janu kustutatud, võib ta veel tund aega üleval olla (nt kell 23 või kell 1 või 4 öösel) täiesti rahulikult. Kui igav hakkab, pistab röökima ja jälle ainult salarelv aitab. Vanasti (ehk veel nädalapäevad tagasi) jäi kõhu täis söönud laps magama ja ma panin ta tagasi oma voodisse ja sain ka ise edasi magada. Vanad head ajad...

Nii, ja nüüd imeliste asjade juurde. Sellel, et uue inimese loomine on ime ja kui absurdne, et minul on laps, ma hetkel ei peatu.

Üks mu töökaaslane - keskealine mees, pigem selline töömees kui filosoof - küsis ükskord, et kuidas meil kodus läheb ja nii. Vastasin, nagu mul (nüüd) kombeks on, et hästi, aga raske on. Selle peale muutus töömehe pilk härdaks ja ta ütles südamlikult midagi säärast, et "võimas on ikka jälgida ühe inimese arengut nullist". Ja ongi. Iga päev tuleb midagi uut ja kui seda väikest uut asja tähele ei pane, avastadki, et laps tegeleb millegagi, mida ta ju nagu ei tohiks veel osata.

Lapsed on ikka nii täiuslikud ja süütud, rikkumata. Või noh, minu laps vähemalt on ja vähemalt minu silmis. Tal on ideaalne rüht ja ideaalne nahk. Nii selge pilk. Temas on nii palju uudishimu ja ta usaldab mind 200%. Aeg-ajalt paneb mind proovile ja sooritab ta ootamatuid kehapainutusi või viskub kusagile nii, et pean äkkreageerima. Külmavärinad ajab peale mõte, et tal on absoluutselt kõik veel ees. Kõik on veel täiesti võimalik. Temast võib saada ükskõik, kes; mitte midagi pole veel otsustatud. Või vähemalt nii ma tahaks mõelda.

Põhirõõm ja õnn on ikka tema naeratuses. Ükskõik, kui katastroofiline öö on olnud, on tütreke ikka igal hommikul (minu jaoks veel täiesti öösel, eriti praeguste ilmadega) südamest õnnelik. Ta küünistab mu nägu (ma viilin ja viilin neid küüsi, aga ikka muutuvad nad ülepäeva väikesteks žiletiteradeks), pistab näppe mulle suhu ja ninna, rebib silmalauge lahti. Ärka ometi juba üles, uus päev on alanud! Nunnu, eks. Ei, päriselt, tema rõõm igast algavast päevast on nii siiras ja nii imetlusväärne. Loen just ühte raamatut, Dagmar Lambi "Kirjad tütrele". Selline easy-reading, aga ega ma millekski enamaks hetkel võimeline polekski. Ja seal on leheküljel 100 üks imeline kirjeldus nendest hommikustest naeratustest, mida oleksin hea meelega siia kopeerinud (illegaalselt?), aga pidin telefoni viima magava lapse kõrvale valget müra mängima, sest naabrid otsustasid jälle üksteise peale karjuda ja selle peale ärkas beebi paraku üles. Nende enda laps, kes on meie omast 3 kuud vanem, on palju vähem nutma hakanud, ainult hilisõhtuti. Nii et jälle lootus, et praegune unetute-nutuste ööde aeg on mingi faas, mis läheb üle. Noored emad, lugege ise seda raamatut, väga palju tuttavat ja naljakat on seal.

Ja siis ma vaatan oma tütart ja eriti ei näe temas ennast, aga ma ju tean, et tal on 50% ulatuses minu geenid. Ja see teeb mind murelikuks. Ma nii tahaks, et temast tuleks ilusam, targem ja parem inimene kui mina olen olnud ja ma nii loodan, et ta ei päri teatud minu omadusi. Kuidas seda saavutada? Kuidas kasvatada kellestki parem inimene kui ma ise, kas see on üldse kuidagi võimalik? No lapsel on muidugi isa ka, kes õnneks on hea inimene ja ilus ning tark ka, aga paraku veedan mina meie järeltulijaga seni ikka määratult rohkem aega koos. Ja keskkond ju mõjutab vähemalt sama palju kui geenid...

Ja siis see lähedus, see on ikka metsik, toores, imeline lähedus, mida võib oma lapsega tunda. Ma pole mitte kunagi kellegagi nii lähedane olnud, kedagi nii palju musitanud-kallistanud ja loogiline vist ka, et ei ole. "Sa oled nii armas, et tahaks sind ära süüa" oli vanasti mingi loll liialdus, täna on see tõsiasi. Ja et laps vajab mind nii jäägitult, vajab täiesti elu-surma küsimuse tasemel. See on ka nii võimas tunne, aga juba praegu mõtlen ma sellele, et aasta pärast ta ju enam ei vaja mind nii palju. Või viie aasta pärast. Ja mis saab kümne, kahekümne aasta pärast? Ma saan aru, et laps eemaldub emast ja hakkab oma elu elama, aga mis saab emast? Kas ema ka eemaldub oma lapsest? Alles nüüd ma hakkan taipama, mis tunne võib olla oma lapse saatmine lennukile, et ta saaks 19-aastaselt minna kaheksaks kuuks Lõuna-Ameerika tundmatusse ja selle aja sees suhelda kodustega ainult e-maili teel ning sedagi harva. See võib päris õudne olla. Minu ema pidi seda tegema ja pärast seda läksin ma ju veel Aafrikasse ka. Juba ammu, väga-väga ammu ma isegi ei mõtle oma emale iga päev. Millegipärast ma usun, et minu emale tulen ma ikka igapäevaselt mõttesse. Mõte sellest, et minu laps minust ei mõtle, on kohutav. Aga ma pean aru saama, et see ongi vist normaalne ja ootab mind millalgi ees. Seni, kuni ta end veel kaisutada laseb, kavatsen ma maksimumi välja võtta. Sest see on maailma parim asi, see kaisutus. Ja vaikselt tundub, et ta juba kaisutab vastu - või kujutan ma seda ette?

Enne lapse sündi arutasime E.-ga, et huvitav, kas hakkame, nagu mõned teised värsked lapsevanemad, oma Instagrami kontodele ainult lapsepilte üles panema. Ma olin täiesti kindel, et ei. "Muu elu on ju ka!" Ma eksisin rängalt. Esiteks selles piltide asjas (olen pannud üles ainult lapsepilte) ja teiseks selles muus elus. No ma liialdan, aga kõik mu muud tegemised on nii jooksu pealt tehtud, et pildistamiseks pole mahtigi.

Nüüd ruttu pessu ja voodisse, varsti on ju äratus!

(Väga hektiline postitus, aga paremat pole hetkel võtta.)

neljapäev, oktoober 25, 2018

Tahtsin juba mõnda aega tagasi kirjutada pool aastat emaks olemisest. Varsti tiksub seitse kuud täis, aga parem hilja kui mitte kunagi, eks.

Meil on nüüd unegraafik või vähemalt midagi sellesarnast. "Meil", nagu beebinduses tavaks, tähendab, et lapsel on. Mul ei ole mingit graafikut, iga päev ja öö algab valgelt lehelt ja kunagi ei tea, mida oodata. Ühelt poolt on see tohutult äge, ma pole kunagi nii hetkes elanud kui nüüd. Ei mäleta enam eriti minevikku (et kuidas oli elu lapseta või mis täpselt toimus eelmisel nädalal või isegi, et kuidas möödus üleeilne öö) ega mõtle tulevikust - praegusegagi on palju tegemist.

Vahepeal oli nüüd kaks sellist ööpäeva, mille lõpus tahtsin juba hõisata, et jess, uni toimib ja mul on see emaks olemine käpas ja muud säärast. Võimalik, et kellelegi poole sõnaga hõiskasin ka. Ja siis järgnes nendele kahele ööpäevale üks neist öödest, kus laps ärkab mitte 1-2-3-4, vaid 10+ korda. Ja kus minul on raskusi uinumisega, nii et ma pole veel eelmisest ärkamisest üle saanudki, kui juba tuleb uus peale. Ja kus hommikuks on uneskoor nii umbkaudu 3,5 tundi. Seda on vähe, isegi emadele. Õnnetuseks on sellise öö järgne päev just selline, kus mul on õnnestunud lahendada kõrgema järgu logistikaülesanne ning panna aeg juuksurile, sest minu poolde selga kasvanud rootsud olla juba tagaotsitavad. Ja kui hommikuuni (mis on reeglina niikuinii 25-minutiline) ei õnnestu mitte ühegi trikiga toas ja unegraafik läheb nihkesse, mis on eriti jama, sest just täna tuleb ju palgatud vankrijalutaja konkreetseks kellaajaks, siis frustratsiooni (ja migreeni, mille vastu olen poole aasta jooksul võtnud vist kaks korda valuvaigistit, sest imetamine ja värki) alla surudes helistan juuksurisse ja tühistan oma aja. Sest kuigi juuksurivajadus oli/on suur, on unevajadus suurem. Ja kuigi noil kahel edukal päeval, mille üle ma ilmselgelt liiga varakult hõiskasin, suutsin veenda last magama mõned uned ka seisvas vankris (!) koduhoovis ja ise tuppa sooja/kuiva tulla, ei ole ma siiski saanud viimaste kuude jooksul teha päeval uinakuid rohkem kui ühel käel sõrmi. Kui laps magaks rõdul (mida meil ei ole), siis ma magaks kindlasti. Aga hoovis magavat last sunnib minu emasüda veel läbi akna aeg-ajalt visuaalselt valvama.

Ühesõnaga. Pool aastat emadust. Mis siis muutunud on peale selle, et mu sotsiaalne elu on peaaegu olematu, jään pidevalt igale poole hiljaks ning ei tegele suurt millegagi peale ilmselge?

Esiteks pole ma kunagi varem näinud nii palju päikesetõuse. Esimese kuu jooksul nägin absoluutselt kõiki päikesetõusu, sest olin praktiliselt kogu öö üleval ja kõik tegevused võtsid kümme, ei, kakskümmend korda rohkem aega kui praegu. Mäletan mähkmelaua kohal kohmitsedes ja unesegasena läbi katuseakna taevast vaadates mõtet, et peaksin selle igavarahommikuse vaatemängu eest ju tegelikult tänulik olema.

Teiseks pole ma kunagi varem pidanud nii palju aevastusi tagasi hoidma, mis on teadupärast piinade piin. Olen pidanud, sest muidu laps ehmatab/hakkab nutma/ärkab üles/jne. Ja see tagasihoidmise piin on küll ebamugav, aga see teine variant on kindlasti hullem. Teadupärast ma aevastan üsna... suurelt. Mõnuga, noh. Tähendab, vanasti aevastasin. Need mõned korrad, kui on olnud juhust ja õnne aevastada õues või teises toas näiteks, on olnud taevalikud. Ka need korrad, kui olen saanud minna massaaži (ilma lapseta, vist kaks korda seni) või kinno (samuti kaks korda), olid imelised. Kogu see teisele inimesele kontsentreeritus on õpetanud (või sundinud, ükskõik, sest õppimine on paratamatult järgnenud sunnile) lahti laskma oma egost, argistest vajadustest rääkimata. Mul on üks sõbranna, kes on poole aasta jooksul olnud oma lapsest eemal maksimaalselt pool tundi. Ja teine, kes läks kolmekuuse kõrvalt tagasi tööle (küll 0,4 kohaga ja saab kodust teha, aga siiski). Mina jään kusagile sinna vahele. Tööle ei taha minna, aga aeg-ajalt eemale küll. Usun, et olen parem ema, naine ja üldse inimene, kui saan nädalas korra või kaks mõelda esmalt endale ja siis oma lapsele (sest mõtlen temale ka eemal olles pidevalt, midagi pole teha). Igal nädalal ei ole õnnestunud, aga suund on sinnapoole.

No ja kannatlikkust olen õppinud muidugi. On olnud väga musti hetki. Õnneks mõned üksikud, aga see-eest väga mustad. Ja on olnud äärmise frustratsiooni hetki segatuna äärmise magamatusega, mil ma tegelikult saan aru, miks juhtub aeg-ajalt, et mõni lapsevanem oma beebit raputab. Mina ei ole raputanud ega isegi seal lähedal olnud ja loodan südamest, et ei jõuagi, aga ma tegelikult saan aru, kuidas selline õudne asi on võimalik.

PS! Palkasime koristaja ja ma päriselt ei saa aru, miks me seda ammu-ammu ei teinud. Nii palju stressi ja tülisid oleks vähem olnud. Ja ei ole üldse imelik tunne, et keegi teine koristab. Hoopis tänulikuks teeb, et meil on see võimalik (ei maksa kusjuures üldse nii palju!) ja et keegi tore inimene on nõus koristama. Aga parem hilja kui mitte kunagi või millest see postitus algaski...

Tahtsin lihtsalt näidata, kui pikad juuksed mul on! Aga neid tuleb meeletutes kogustes iga päev ära, nii et suure tõenäosusega olen varsti kiilakas. Pilt on tehtud öösel ja halva valgusega, sest hea valgusega kaasneb ventilatsiooniheli, mida ei saa lubada kerge unega beebi läheduses...

teisipäev, september 25, 2018

Võitlus jätkub igapäevaselt.

Lihtsalt kroonika mõttes, iseendale. Kõige hullem oli vist see, kui E.-ga kordamööda panime last kokku 2,5 tundi magama ja ta magas lõpuks 15 minutit.

Täna panin ka last 2,5 tundi magama, sest poolteist tundi olin üritanud juba viimast päevaund välja võluda ja vaikselt tiksus ööune aeg juba kätte. Magas 45 minutit ja ärkas röökides. Vist jäi nüüd siiski uuesti.

Täna läks mul isegi vankriga mingi tund, et laps magama saada. Ja kahel korral käivitati just siis, kui meie mööda kärutasime, mingi masin. Ühel korral lehepuhur, teisel puhul asfaldipuur. Ma ei teadnud, kas nutta või naerda. (Lehepuhuriga laps ärkas, asfaldipuuriga mingi ime läbi mitte.)

Ja ükskord (õnneks juba mõnda aega tagasi) oli selline päev, mille lõpus ma arvutasin kokku, et olen lapse magama panemisega tegelenud 8 tundi. Kaheksa tundi aktiivset magamapanekut ehk higi, verd ja pisaraid. Absurd. Kusjuures kui aus olla, siis tänane tulemus on vist umbes 5,5 tundi, mis iseenesest on ka üsna suur number arvestades seda, et ma ei tõusnud voodist mitte kell viis (nagu vahepeal sunnitud olin), vaid alles kell 8.

Otsin lapsehoidjat, kes käiks kas või kord nädalas minu eest lapsega jalutamas, et ma saaksin teha midagi muud (suure tõenäosusega on see magamine või söömine). Ühelt poolt tunnen meeletut süütunnet seda plaani pidades, teisalt aga... kammoon. Emad on ka inimesed. Aga tegelikult ma muidugi kahtlen, kas julgeksin last kellegi võõraga üldse jätta. Enne peaks tegema muidugi taustakontrolli ja proovipäeva ja tutvuma eelnevate kogemustega ja...

kolmapäev, september 19, 2018

Võitlus

Mul on üks igapäevane võitlus. Ei, tegelikult neid on kaks - üks on võitlus unega ja teine on võitlus lapsega, kes ei taha magada. Esimesest võitlusest ma ei loodagi lahti saada enne, kui laps on aastane või rohkemgi. Tänaseks on mul juba selge fakt, et emad on praktiliselt kogu aeg magamata ja sellele vaatamata funktsioneerivad täitsa normaalselt (või isegi rohkem kui normaalselt, kuna tööpäev on meil tegelikult ju töö-ööpäev). Aga teist võitlust plaanin ma igal hommikul võita ja iga päev (peaaegu) saan haledalt kotti. Enam-vähem iga päev on hetk, kus olen ise täiesti unesegane, meeleheitel, tihti ka näljane-janune, aga väike inimene lihtsalt naerab mulle juba teist tundi järjest näkku (halvemal juhul röögib näkku ja veel halvemal juhul teeb ta seda paduvihmas keset inimsumma, kelle pilgud näivad ütlevat, et ma piinan oma last). Jah, ma olen proovinud seda ja toda ja tavaliselt rohkem kui korra, aga mingil hetkel otsustasin, et neli korda päevas ma vankriga jalutamas (kõige töötavam unerohi) siiski ei käi, sest kunagi võiks väike inimene õppida päevasel ajal ka tubastes tingimustes magama. Mõnikord ta teebki seda ja mõnikord ei maga ka õues, ideaalse tempoga liikuvas vankris.

Kui keegi mulle veel millalgi ütleb, et "maga siis, kui laps magab", siis ma tahaks selle ütleja ära kägistada. Ma pole veel õppinud kõndides magama ja lapsevankriga tänaval liikudes pole see vast ka kõige mõistlikum mõte.

Ja teiseks tahaks kedagi/midagi kägistada siis, kui mul soovitatakse õhtuti lapsega ühel ajal (s.o. viimasel ajal isegi enne kaheksat) magama minna. Oota, aga millal ma siis (rahulikult) söön? Millal vaatan kaasale otsa (kui ta muidugi kodus juhtub olema)? See õhtune rahuaeg on kulla väärtusega ja ma pigem jätkan paar tundi vähema unega kui et kaon täiesti sinna emmendusse ära. Eile tuli täiega hea näidendi idee ja juba mõnda aega on tunne, et varsti tahaks midagi kirjutama hakata. Jess, ma olen veel ise ka alles!

reede, august 31, 2018

Enne ja nüüd

Enne meeldis mulle voodis pikutada - enne ja pärast magamist. Nüüd olen tänulik, kui üldse magada saan.
Enne meeldis mulle nautida pikki hommikuid kohvi ja hea-parema söögiga arvuti taga. Nüüd vaatan, et saaks mingeid kaloreid sisse, enne kui on jälle vaja minna. Kuum kohv on taas viimase aja nauding, aga tavaliselt tuleb poole tassi pealt midagi asjatada juba.
Enne meeldis mulle võileibu tehes valmistada iga võileib eraldi, niiöelda värskelt. Nüüd teen paar-kolm võileiba ruttu valmis, sest kunagi ei tea, millal jälle süüa saab.
Enne meeldis mulle pärast trenni nautida ka saunamõnusid, võtta aeg juuste pesemiseks ja hiljem kõikvõimalikeks kreemitamisteks. Nüüd, kui võimalus antakse, käin trennis ära, hüppan duši alt läbi ja riietesse. Ma pole kunagi nii efektiivselt aega kasutanud. (Kreemid seisavad, ei jõua neid kasutada.)
Enne nautisin kõikvõimalike plaanide tegemist. Mul olid nimekirjad nädalaplaanidega ja eraldi to-do-listid igaks päevaks. Mingi ajani tegin neid kangekaelselt edasi, kuigi enamikke asju lükkasin nädalast nädalasse edasi, kuni lõpuks need üldse maha tõmbasin. Nüüd olen igasugustest plaanidest loobunud. Igal hommikul ärkan mõttega, et vaatame siis, kuidas tänane päev läheb. Loodetavasti jõuame sinna beebivõimlemisse. Aga kui ei jõua, siis jäämegi lootusetult hiljaks ja kõnnime poole tunni pealt sisse nagu õiged mehed ema ja laps kunagi. Ja see on okei, keegi ei pööritagi silmi, sest #elubeebiga ongi selline plaanivaba. 
Enne ma mõtlesin, et mida mina tahan ja mis mul häda on ja nii. Nüüd mõtlen ikka sama, aga üks väike tegelane vajab mind rohkem kui ma ise, nii et eks need hädad ja tahtmised ootavad veidi. Mõnikord muidugi tuleb ego pinnale või haarab enesehaletsus ohjad, aga see kõik ikkagi lahtub selles suures soojas tundes, mida laps endaga kaasa toob. 

Jah, see kõik on nii stereotüüpne "bla-bla-sain-emaks-bla-bla-kõik-on-nii-teistmoodi" värk, tean seda isegi. Aga mis siis! Enne näiteks mõtlesin, et mida need titeemmed laiutavad siin kergliiklusteel, ega see vanker mingi maailma naba pole. Aga on, kusjuures - minu praeguse maailma naba!

kolmapäev, august 22, 2018

Mida mu laps oskab?

Esimest korda küsis seda lastearst ja see mõjus mulle väga ootamatult. Esimesena tuli pähe laginal naermine, mis on minu jaoks seni üks rõõmustavamaid uusi skille. Aga arst ei mõelnud vist seda, sest ta vaatas mind natuke kummaliselt ja kuulas-katsus siis beebit edasi. Mõni nädal hiljem küsis mult sama üks klassiõde, kellega sattusime kevadel üle aastate Järve Selveris kokku ja sünnitasime 10-päevase vahega ja hakkasime seejärel uuesti suhtlema. Algul võtsin küsimust naljana, umbes et seda küsivad need arstid ka eksju, aga siis tuli välja, et küsimusel on täitsa tõsi taga. See ongi nüüd see asi, et emad raporteerivad pidevalt, kuhu vahefinišisse lapsuke jõudnud on ja nii. Mis on tegelikult täiesti okei, ma lihtsalt ei olnud oma ema-arengus sinna veel jõudnud. Esimene kuu uues olukorras tegelesin ööd-päevad sellega, et mu laps oskaks süüa. Ülejäänud 3,5 kuud olen tegelenud peamiselt sellega, et ta oskaks magada. Muud oskused ongi kuidagi erilise tähelepanuta jäänud. Muidugi ma rõõmustasin, kui ta pead hoidma või mänguasju haarama hakkas, aga ise ma neid oskusi tagant ka väga ei surkinud.

Praegu meenub seik umbes aasta tagant või vähemgi, kui sõpradel külas olles uurisin, kas nad oma beebiga ka kuskil võimlemas käivad. Veel ei olnud käinud ja too beebi oli tolleks hetkeks umbes pooleaastane. Vähemalt. Mäletan end mõtlemas, et m i n a hakkan kindlasti kohe ja hästi palju lapsega võimlema ja käima igasugustes arendavates ringides. Noh, eks ma olengi võimelnud (mitte liiga palju) ja esimest korda ujumas käisime ka, aga ausalt öeldes seni pole mul selleks kõigeks eriti võhmagi jätkunud. Ja nagu emadele ikka, tundub mulle, et minu laps on juba niigi ülitubli, mis muidugi ei tähenda, et tema füüsist ja motoorseid oskuseid arendada ei võiks/peaks. Lihtsalt mulle vist ei meeldi see võistlusmomendi tunne või teiste beebidega võrdlemine, et misasja, ei roomagi veel või. Olles usin (pere- ja beebi)blogide lugeja, tundub paraku, et selliste vestluste vastu võitlemine on üsna mõttetu ja need ootavad mind ees nii või naa. Tähelepanu-valmis olla-läks!