reede, mai 01, 2020

Emme läheb ära

"Emme läheb ära!" ütleb mu tütar mulle igapäevaselt vastuvaidlemist mittesallival toonil. Ta tahab ise teha seda ja toda. Ta ei taha minu abi, ma segan teda. See on ühtpidi naljakas ja samas tore ja natuke kurb ka. Ja ma olen ikka täielik kanaema, sest ma piilun salaja ukse vahelt, et ega ta kukkuma ei hakka, kui on mõlemad jalad ühte püksisäärde surunud ja siis kõndima hakkab.

Ma olen natuke armukade E. peale, sest mulle tundub, et tütreke hoiab issi poole. Võib-olla mulle ainult tundub nii, aga kuidagi on käivitunud see klassikaline stsenaarium, kus emme on see nõudlikum ja igavam ja issiga on fun. Aga keegi peab ju jälgima päevakava ja suunama potile ja... Peab ju?!

Kaheaastaselt on tütrekese sõnavaras näiteks "kütteagregaat", "kodukontor" ja "kaablirull". Aga ta teeb ka armsaid vigu:

Lähme ehitame lumememmi!
Need on issi akutrellud.
Tahan algumit vaadata! (Parandan, et albumit ikka, aga ta keeldub sõna muutmast.)

Igapäevaselt läbime paar-kolm korda ka dialoogi sellest, mida kõike teha ei saa. Ei saa ujuma ega võimlema minna, sest on eriolukord (see "eri" seal ees hääldub tal küll kuidagi kummaliselt, aga saab aru küll). Kõik on kinni pandud. Kiiged ja mänguväljakud on kinni pandud, eriolukord. Nüüd, kus kolisime maale (sellest peaks pikemalt kirjutama, aga ei viitsi vist), on natuke valus see, et naabrilastel on hoovis korralik kiik ja ronimisvärgendus ning mantrana kordame me maja ees koos Fridaga, et "see on naabrilaste kodu, sinna ei tohi minna". Lohutuseks igatseva pilguga Fridale lisan, et "no siis võib, kui külla kutsutakse, ise ei tohi minna".

Elu on seisma jäänud ja samas meie oleme suure hooga just uut elu hakanud üles ehitama ühes nunnus sinises majas Harjumaa piires. Eile hommikul lennutasin oma telefoni vastu põrandat puruks (sest arvasin, et see on purunematu - nii palju kordi kivisele pinnale kukkumisi ja vaid paar täket) ning nüüd nutan taga oma kadunud märkmeid ja helifaile laulvast tütrekesest. Tuleb ettevaatlik olla, asjad (ja mitte ainult asjad) on õrnemad kui näivad.

reede, märts 13, 2020

Jaanuari keskelt alustasin meediapaastuga, mis tähendas eelkõige seda, et ma ei lugenud (peaaegu) üldse uudiseid, aga blogisid tarbisin sama ahnelt edasi. Olin endaga väga rahul, negatiivseid mõtteid mõnevõrra vähema ja aega seriaale vaadata mõnevõrra rohkem.

Kuskil nädal tagasi hakkasin jälle lugema, peamiselt sellel ühel teemal. Tänaseks, ametliku eriolukorra esimese päeva õhtuks tunduvad senised argiprobleemid nii pseudo kui üldse olla saab. Uued probleemid on täiesti uues mõõdus - üleöö töötuks jäämine, oma kodu küsimärgi alla kukkumine, mure tervise pärast (kas külmetus või koroona, kes seda teab?) ja mure Frida tuleviku pärast. Kas reisikeelud, inimestega distantsi hoidmine ja iga köhatuse umbusaldamine saab olema tema elu tavapärane osa?

Väga-väga segane on kõik, aga loodan suvele. Suvel on ju kõik mõnusam ja lihtsam, eks?!

teisipäev, detsember 31, 2019

Tagasi ja edasi

2019 oli harjumiste, sisseelamiste, õppimiste ja õppetundide aasta. Loodetavasti ka uute alguste aasta, aga see, kas need algused ka millenigi viivad, näeb kunagi hiljem.

Suurimad sündmused minu jaoks (tunnetuslikult suvalises järjekorras):

- laps õppis kõndima ja toas magama
- läksin tagasi tööle
- algas meie uue kodu ehitus
- sain tööalase pakkumise, mille suhtes olin algul pea 100% tõrjuv ja nüüd pea 100% aktsepteeriv (jaanuaris otsustan lõplikult)
- hakkasime E-ga oma suhtega teadlikult tegelema
- oli kaks minireisi üksi ja üks suurem perereis
- matsime vanaema

2020. aastaks on mul mitu plaani ja lootust iseenda suhtes. Eelkõige tahaksin

- paremini ja tervislikumalt süüa hakata tegema
- pakendivabamalt ostelda (ja üldse vähem tarbida)
- ennast töiselt kuidagi ära defineerida või uuesti leida
- oma uue kodu ilusti ja mõnusalt sisustada
- ühe suurema reisi teha (küllap üksinda, aga kes teab)
- kohalolekukunstiga aina süvenenumalt tegeleda (nii lapsega kui ka muidu)

Vot nii.

esmaspäev, detsember 09, 2019

Vahepeal unustasin ära, et pean blogi. Ausõna. Aga et samas on nii palju juhtunud, mida võiks dokumenteerida enda jaoks, siis taasavan oma varjusurmas veebipäeviku.

Mina hakkasin tööl käima ja see on täielik puhkus. Tunnen kerget piinlikkustki, et saan mõnusa ajaviitmise eest raha. Hetkel, kus proove pole, on mu ajaline panus veel eriti väike, aga jaanuarist hakkan põmmutama ja siis võib-olla polegi enam see tööelu nii roosiline.

Laps hakkas hoius käima ja on seal supertubli - sööb kenasti ja mängib kenasti ja isegi magab enam-vähem kenasti. Natuke hommikuti on pisaraid, aga viimasel ajal sedagi enam mitte.

Unevõlg on kasvanud sajakordselt üle pea, sest lapsuke ärkab öösiti ikka veel 2-3 korda ja võib hullemal juhul kolm tundi üleval passida. Unenõustaja on palgatud ja neljapäevast algab praktika. Oodata on (vähemalt esialgu) veel vähem unetunde ja rohkelt stressi, ma kardan, aga niimoodi ka edasi minna ei saa.

Mingi aasta aega tagasi hakkas mu silmanärv natuke oma elu elama, kui laps mu sokikasti revideeris. Ikka nii, et sokid kastist välja ja siis ükshaaval kasti tagasi. Hetkel ei saa ma üldse aru, miks see mind häiris. Täna elan igapäevaselt korteris, mille põrandad on ühtlaselt kaetud minu, lapse ja mehe kõikvõimalike kehakatetega, mis on välja kistud kõikidest ligipääsetavatest sahtlitest, kappidest ja riiulitest. Alumisel korrusel lisanduvad veel kõiksugu köögitarbed, üleriided, mänguasjad ja kodutehnika-vidinad. Aga viimase aja põhihuvi on hoopis kõiksugu kreemid-tuubid-potsikud ja jumala eest mitte tühjad. Olen avastanud oma lapse auto turvatoolist, nägu kreemi täis. ÕNNEKS ta seda kogu aeg ei söö (mõnikord ainult maitseb).

Poole aasta pärast peaks olema kõik muutunud - me elame täitsa oma kodus, laps magab nagu miška ja minul ka töises mõttes uued tuuled. Enne seda aga väike unekool, väike jõuluspurt Võrru ja tagasi ning siis 6,5 tundi lennureisi (koos lapsega!). Olen kulutanud sadakond eurot kõikvõimalike kleepsuraamatute ja värvikomplektide peale, et see kuidagi üle elada. Annan teada, kuidas läheb!


kolmapäev, september 04, 2019

mommy moments

Olen viimast kuud kodune ema, oktoobrist saab minust kodune ema, kes käib õhtuti tööl. Ja jaanuarist saab minust töötav ema, kelle väike-väike laps läheb lastehoidu. Mõned teised emad on minult küsinud, et kuidas ma raatsin ja kas süda ei tilgu verd ja muud säärast. Nagu tänks. Ma ei teeks seda, kui ma ei peaks tööle minema ja tööle lähen ma sellepärast, et muidu ei annaks pank meile kodulaenu ja istuksime veel aastaid hirmkallis üürikorteris.

Kaks kuud tagasi ostsin vankriliigutaja, millest olin juba ammu unistanud. Lihtsalt nii kopp oli ees sellest igapäevasest iga ilmaga sundjalutamisest. Kõndisin lapse magama ja jätsin liigutaja oma tööd tegema. Tulin tuppa ja minut hiljem pistis laps vankris röökima. Nagu... mida?! Sul ju vanker kõigub, maga edasi! Lapsel oli täiesti ükskõik sellest jullast. Röökis nagu mittemagav laps kärus ja mina pidin oma samme edasi koguma. Sel päeval sai mingi järjekordne karikas täis ja järgmisel päeval (vist sadas vihma ka) otsustasin, et proovin teda tuppa magama panna. Olin seda muidugi varem ka proovinud korduvalt ja korduvalt (enamasti ebaõnnestunult), aga mõnda aega enam ei viitsinud, sest kuna ta magama ei jäänud, lükkus uni edasi ja see tekitas omakordi uusi muresid. Vist läks mingi 20 minutit ja ta magaski. Toas. Ma olin šokis ja ei julgenud liigutada. Järgmisel päeval proovisin uuesti ja kartsin kohutavalt, et tegemist oli ühekordse anomaaliaga. Jäi uuesti ja magas pikemalt kui eelmisel korral. Vist kolmandal päeval magas esimest ja seni viimast korda oma elus kolm tundi (mitte küll järjest, kaks korda tuli teda ree peale tagasi aidata, aga siiski). See oli ime ja see ime jätkub tänase päevani. Enam ma ei värise hirmust, et kas ikka jääb magama. Võib võtta 45 minutit, aga alati on jäänud ja enam ma kärutama ei olegi nõus minema. Mu elus on uus kvaliteet nimega "vähemalt tund aega päevas iseendale" ja see on imeline. Tavaliselt magan selle tunni maha, sest ööd on meil siiski tegusad, aga olen saanud ka mingeid tööasju teha või blogisid lugeda ja jäätist süüa. Imeline, imeline, imeline.

Umbes samal ajal õppis F. ka lõpuks kõndima, olles aasta ja 3 kuu vanune. Ka see on olnud elumuutev. Laps on nüüd täiesti inimene. Teeb, mis tahab. Tavaliselt ei taha ta midagi teha ja põhiväljend ongi tal "Eitaha!!" (kindlasti kahe hüüumärgiga).

Aga uneteemast natuke ikka veel või õieti unnelaulmisest. Õhtuti läks vahepeal see uinumine eriti pikaks, umbes tunniseks. Ja magaja ootas, et talle lauldaks kogu see aeg. Kui laul lakkas või sõnade asemel tekkis ümin, anti valjuhäälselt oma rahulolematusest märku. Suu juba vahutas ja lõualuud valutasid, aga F. ei halastanud. Mingil ajal olin külmetunud ja kurk oli nii valus ja see oli paras piin. Kuulutasin E. agitatsioonil välja kasinuskuuri - igal õhtul maksimaalselt kolm laulu. Pärast kolmanda lõppu tuli tuttav protest. Püüdsin siis mesihäälselt seletada, et kolm laulu on lauldud ja nüüd tuleb tuttu jääda. Seepeale (pärast mitmeid protestiaktsioone) alustas magaja ise laulmist. Mõned fraasid on tal täiesti õigete sõnadega selged, teised on tõlgitud beebikeelde. Mina surun võrevoodi ees naeru maha ja samas püüan mitte ise magama jääda. On olnud mitmeid hetki, kus silitan juba tuhandendat korda lapsukese selga, ise käsipõsakil pooltukastades. Ja siis vajub küünarnukk põlvest mööda ja pea käib kolksatades vastu voodit. Oijah. Selline mommy moment.

laupäev, juuni 15, 2019

Ei jõua

Ei jõua siia, ei jõua. Trenni ei jõua ka. Või kui jõuakski, ei tea, kas seal kaasa jõuaks teha.

Ühesõnaga jõudu on väheks jäänud. Paar kuud tagasi kaalusin end kusagil spontaanselt ja avastasin rõõmsa üllatusega, et kaalunumber on sama, mis keskkoolis. Ainuke vahe on see, et keskkoolis ma konkreetselt näljutasin end (mingi perioodi), aga praegu ajan näost sisse kõike, mis ette juhtub ja igaks juhuks natuke veel - sest kuskilt peab see energia ju ikkagi tulema. Võimalik, et praeguseks ikkagi on kaal jälle tõusnud, sest imetamisega on juba üle kuu aja vsjoo ja nagu mainitud, siis trenni ma ei tee ja söögiga ei koonerda. Kaalunumber mind iseenesest ei huvita (sestap pole mul ka kunagi iseseisvas elus kaalu olnud), aga natuke toonust oleks küll hea. Praegu on sale, aga lodev tunne, aga võiks olla normaalne toonuses tunne.

Blogis on 2,5-kuune paus, aga uusi teemasid mul eriti ei ole. Põhiteema on ikka (mitte)magamine. Lugesin vahepeal Mihkel Raua eneseabiraamatut ja sain juba esimestel lehekülgedel šoki. Okei, väike liialdus, aga kirjeldus, kuidas nad naisega autos sõites juttu ajavad ja nende kaks väikest last samal ajal tagapingil magavad, tekitas minus mitu suurt küsimärki. Kuidas saada laps autos magama, mitte karjuma? Kuidas see õnnestub kahe lapsega üheaegselt? Ja kuidas need lapsed üles ei ärka, kui vanemad samal ajal räägivad? Mingist pereblogist lugesin lapsest, kes teeb 15-tunniseid ööunesid ja päris tihti kuulen tuttavatelt emadelt lugusid 4-tunnistest lõunaunedest. Iga kord sellistel hetkedel tekib täielik ahastus ja jõuetu frustratsioon. Miks minu laps ei maga? Mida ma valesti teen? Mille eest mind karistatakse? Kas see kunagi läheb paremaks?

Vastus on, et muidugi läheb ja tegelikult ongi ju läinud. Mingite une normtundide miinimumini pole me vist kunagi jõudnud, aga vähemalt on vahe nüüd väiksem kui 8h (kahekuusena magas F. 8-9 tundi ööpäevas, miinimum oli samas 16). Blogivaikuse ajal on olnud mitmeid faase, millest osa on juba ununenud, aga praeguseks oleme jõudnud hetke, kus ööuni on laias laastus 21-08 (0-3 ärkamist öö jooksul) ning päevauni on 25+25 minutit (ainult liikuvas vankris).* Hommikune hiline ärkamine on super, õhtune hiline magamajäämine (mis võtab paraku ligi tund aega) on tüütu ja viib mu isikliku- ja tööaja miinimumini, aga alla tunnine lõunauni on tõesti jama. See kõik on siis lapse kohta. Olen vahepeal saanud veeta 2x3 päeva perest eemal, aga magada ei suutnud sellegipoolest. Tuleb uuesti õppima hakata või siis tablette neelata, eks näis.

Üks vahepealsetest faasidest oli hüsteeria, mis väljendus lakkamatutes nutuhoogudes ja enda põrandale viskamist. Ühel hetkel istusin hüsteerilise lapse kõrval ja nutsin ise. Mitte midagi ei oska teha, kõige rohkem tahaks kiirabi kutsuda, aga mida ma neile ütlen - et laps nutab? Perearstile siiski läksin ja lasin teha kõikvõimalikke teste. Kõik oli muidugi korras. Võib olla arenguhüpe või võõrutamise kõrvalnäht või hammaste tulek. Areng on väga hüppeliselt liikunud, võõrutamine sai tehtud ja hambad lasevad end tänaseni oodata. Hüsteeria on praeguseks möödas, aga eks näis, kui kauaks...

Üks öö oli kohutav. E. oli külmetunud-haige, mina olin äsja käinud hambajuureopil ja antibiootikumid tekitasid oksendamisralli  ning F. otsustas just samal ööl, et kõige parem oleks lohutamatult tundide kaupa nutta. Ühel teisel ööl oli sama (v.a. haigused) ja siis leidsime end kolme paiku öösel köögis peitust mängimas ja rõõmsaid viisikesi laulmas, kõik ikka lapse tuju parandamise nimel. Nende ja teiste raskete hetkede jooksul olen korduvalt tundnud abitust ning tohutut soovi tõsta särgiäärt ja pakkuda lohutust. Mu salarelv on läinud ja ma ise loobusin sellest vabatahtlikult! Olen kahetsenud, kuigi tean, et kriitilise aja ja rohkemgi tegin ma ju ära. Kui ma oleks teadnud, et öine võõrutamine läheb meil tegelikult väga lihtsalt, oleksin seda vast varem teinud ja siis päeval jätkanud, aga Oleks on paha poiss ja pisike Pidin tema õde...

* Loomulikult tõestas blogipostituse kirjutamisele järgnev öö, et tegemist ei pruugi olla faasi, vaid juhuslikult järjestikku sattunud paremate magamistega...

teisipäev, aprill 02, 2019

Ammu juba oleks tahtnud blogida. Ammu oleks tahtnud muidugi ka paljusid teisi asju teha, näiteks köögikappe kraamida. Aga suurim õppetund emana ongi vist see, et seda, mida sa tahad, ei saa sa peaaegu mitte kunagi (vähemalt mitte kohe) ja paraku käib see ka kõige elementaarsemate vajaduste kohta.

Peaks ennast kurssi viima sellega, mida eelmine kord kirjutasin, et aru saada, mis vaheetapid siin veel kajastamata on. Beebid on imelikud tegelased - õpivad midagi ära, harjuvad mingi süsteemiga ja siis pauh! hakkavad üleöö käituma hoopis uuel moel. Seega rõõmustamine või kurvastamine mingi beebi arenguaspekti üle on suhteliselt mõttetu, sest üsna pea see suure tõenäosusega muutub ja kunagi ei tea, mis suunas.

(Hakkasin nüüd eelmist blogipostitust üle lugema ja tuleb välja, et kirjutasin need esimesed kaks lõiku täpselt samadest teemadest, lihtsalt uue sõnastusega. Oijah...)

Kuskil kuu aega tagasi toimus Suur Muutus. Enne seda oli pikk periood, kus mu ööuned olid valsitaktis nii 1-2-3 või 2-2-3 tundi pikad, sest toimus röökimine või imetamine ja kummagi ajal ei saanud magada. Muideks, mina ei nõustu paljude emade arvamusega, et laps ei röögi, vaid lihtsalt karjub. Minu laps kindlasti soovi korral röögib ja meeletult kõvasti ka veel. Ühesõnaga, mingil hetkel käis mul peas krõks ja ma ei suutnud enam niimoodi edasi minna. Otsustasin ööpealt lapsega mitte enam ühes toas magada, sest röökimine käivitus eelkõige siis, kui ta silmas kõrvalvoodis mind. Arvasin, et eks see üks õuduste öö tuleb, aga see oli kuu aega tagasi ja kuigi selle kuu jooksul on olnud mõned üksikud tagasilöögid, magan mina öösiti kindlasti vähemalt kaks korda rohkem kui enne ja lapseke magab põhimõtteliselt terve öö. Varem ta rebis raevukalt (ja ikka röökides) mu pluusi, kui ma püüdsin alternatiivseid uinutamisvahendeid katsetada. Nüüd läheb ta õhtul magama ja ärkab hommikul. No olgu, tihtipeale ärkab ta ka öösiti, aga kui oodata mõni minut (ja need minutid mõjuvad pikalt-pikalt ja süümekaid tekitavalt), siis enamasti rahuneb ta ise.

Aga kuna kunagi ei saa olla kõik superhästi, siis mõni nädal tagasi vahetasin vankrikorvi istuva asendi vastu välja ja päevauned on nüüd jälle mokas. Hüvasti, (küll harvad, aga siiski) kahetunnised lõunauned! Hüvasti, päevane oma aeg! Tagasi tänavatele, tagasi sundjalutama ja samme koguma! Kui keegi hakkab siinkohal mainima mõnusat värsket õhku või tervislikkust, siis võib sama hästi mainimata jätta. Ma pole kunagi oma elus nii palju kõndinud kui viimase aasta jooksul ja kuigi ma olen suur kõndimisfänn, eelistan ma siiski teha asju siis, kui see on mu enda soov (ja kui ma ei ole sigaväsinud). 6-7-tunnised ööuned (õhtuti on ju vaja natuke oma aega ka) ei ole muutnud mind mitteväsinuks. Imelik, 1-2-tunniste ööunede ajal unistasin, et saaks magada 5 tundi ja rohkem, et oi, kus ma siis virgun! Ei ole virgunud midagi, sama väss ikka. Aga noh, vähemalt lumi sulas ära ja kärutamine ei ole enam kõnnitrenn + raske jõutrenn hangede vahel. Väike võit ikka ja aeg-ajalt paistab ju päike ka!

Juba mõnda aega järgin ühte reeglit, mida oleks võinud hakata järgima umbes aasta tagasi. "Lapse uneajal tee ainult neid asju, mida sa ei saa teha siis, kui ta on ärkvel." Meie puhul on see praktiliselt kõik, mis puudutab istumist või ühe koha peale seisma jäämist. Seega julmalt jätan kõik koristamised-kraamimised-tegemised ootele ja söön või istun arvutis või raamatu taga. Seda muidugi noil õndsatel hetkedel, kui lugupeetav on nõus seisvas vankris tukastama. Aeg-ajalt seda juhtub, aga maksimum neljakümneks minutiks.

Siis ma olen avastanud, et minu sisemine laps on küll vahepeal täiega kaduma läinud. Või noh, ma olen kuidagi unustanud teatud lapsemeelsuse ja oma laps tuletab seda mulle meelde. Näiteks tükk aega ei lasknud ma lapsel teatud asju teha, näiteks riidekappi minna ja seal tuuseldada või mingeid kokku pakitud kaste-kotte lahti harutada või minu ajakirju-raamatuid "lugeda". Praegu kirjutan ja natuke piinlik on, sest tänaseks teeb F. seda kõike igapäevaselt ja iseenesestmõistetavalt. Aga mingi hetkeni ma kuidagi tundsin, et oota, miks sa sinna kappi lähed, sul on ju mänguasjad siin ilusti keset tuba mänguteki peal?! Või mis sa neid sokke tuuseldad või seda ilma piltideta raamatut võtad, sa lõhud kindlasti ära! Ja siis mingil hetkel tuli mulle nagu kusagilt kaugelt meelde, et hämarad riidekapid ongi ju need kõige põnevamad asjad ja vanade raamatute lõhn on ahvatlev ja mõnus on asju sorteerida (kas just sokke, aga igaühele oma, eks).

Me oleme käinud päris palju Rocca al Mares ujumas lapsega ja sealt tagasi bussi peale jalutades kõnnime mööda paarist mahajäetud eramajast, mille mingi arendaja on ära ostnud ja mis eeldatavalt lammutamist ootavad. Majad on korralikud, mitte mingid sarad, seega see hüljatud seis mõjub nende puhul eriti kummastavalt ja kutsuvalt. Minu lapsepõlve suur nõrkus olid mahajäetud majad ja olen nüüdki tundnud suurt indu nendele kruntidele sisse jalutada (sisse murda poleks vajagi, sest turvafirma sildiga väravad on suures osas täiesti lahti või lihtsalt haagis). Tohutult tahaks kas või akendest sisse piiluda ja näha, mida ja kuidas siis maha jäeti. Eriti äge oleks muidugi ka majja sisse pääseda, aga ma pole isegi väravatest edasi läinud. Jube nadi oleks seal vankriga mütata ja tükk aega olid majad ju lausa lumevangis ja... okei, keda ma lollitan. Lihtsalt ei julge enam! Kahju. Kui F.-t poleks (kaasas), siis äkki julgeks? Ei tea. Muideks, üksainuke eramaja on seal reas veel alles ja seal elatakse sees. Lastele on kiik üles pandud ja aianurgas on grillimiskoht ja kõik on täiesti normaalne. Ainuke asi, et maja kahel küljel on suure liiklusega tee ja igal pool ümber on vähemalt 9-kordsed majad või kõrgemadki. Huvitav, kas arendaja nende maja ei tahtnud või nad ei olnud nõus müüma? Hambad ristis, elavad nad oma väikeses oaasis edasi, mis siis, et mingit vaikust või privaatsust ei ole seal üldse...

Vahepeal on saanud selgeks käputamine, istumine ja plaksutamine. Tundub, et seismine ja esimesed sammud pole kaugel. Varsti saab aastaseks (enam pole isegi vaja lausesse alust panna, sest kellest muust ma ikka räägin) ja oi, kui armas ta on. Loodan, et ta tunneb seda, mida ma ta vastu tunnen.