laupäev, juuni 15, 2019

Ei jõua

Ei jõua siia, ei jõua. Trenni ei jõua ka. Või kui jõuakski, ei tea, kas seal kaasa jõuaks teha.

Ühesõnaga jõudu on väheks jäänud. Paar kuud tagasi kaalusin end kusagil spontaanselt ja avastasin rõõmsa üllatusega, et kaalunumber on sama, mis keskkoolis. Ainuke vahe on see, et keskkoolis ma konkreetselt näljutasin end (mingi perioodi), aga praegu ajan näost sisse kõike, mis ette juhtub ja igaks juhuks natuke veel - sest kuskilt peab see energia ju ikkagi tulema. Võimalik, et praeguseks ikkagi on kaal jälle tõusnud, sest imetamisega on juba üle kuu aja vsjoo ja nagu mainitud, siis trenni ma ei tee ja söögiga ei koonerda. Kaalunumber mind iseenesest ei huvita (sestap pole mul ka kunagi iseseisvas elus kaalu olnud), aga natuke toonust oleks küll hea. Praegu on sale, aga lodev tunne, aga võiks olla normaalne toonuses tunne.

Blogis on 2,5-kuune paus, aga uusi teemasid mul eriti ei ole. Põhiteema on ikka (mitte)magamine. Lugesin vahepeal Mihkel Raua eneseabiraamatut ja sain juba esimestel lehekülgedel šoki. Okei, väike liialdus, aga kirjeldus, kuidas nad naisega autos sõites juttu ajavad ja nende kaks väikest last samal ajal tagapingil magavad, tekitas minus mitu suurt küsimärki. Kuidas saada laps autos magama, mitte karjuma? Kuidas see õnnestub kahe lapsega üheaegselt? Ja kuidas need lapsed üles ei ärka, kui vanemad samal ajal räägivad? Mingist pereblogist lugesin lapsest, kes teeb 15-tunniseid ööunesid ja päris tihti kuulen tuttavatelt emadelt lugusid 4-tunnistest lõunaunedest. Iga kord sellistel hetkedel tekib täielik ahastus ja jõuetu frustratsioon. Miks minu laps ei maga? Mida ma valesti teen? Mille eest mind karistatakse? Kas see kunagi läheb paremaks?

Vastus on, et muidugi läheb ja tegelikult ongi ju läinud. Mingite une normtundide miinimumini pole me vist kunagi jõudnud, aga vähemalt on vahe nüüd väiksem kui 8h (kahekuusena magas F. 8-9 tundi ööpäevas, miinimum oli samas 16). Blogivaikuse ajal on olnud mitmeid faase, millest osa on juba ununenud, aga praeguseks oleme jõudnud hetke, kus ööuni on laias laastus 21-08 (0-3 ärkamist öö jooksul) ning päevauni on 25+25 minutit (ainult liikuvas vankris).* Hommikune hiline ärkamine on super, õhtune hiline magamajäämine (mis võtab paraku ligi tund aega) on tüütu ja viib mu isikliku- ja tööaja miinimumini, aga alla tunnine lõunauni on tõesti jama. See kõik on siis lapse kohta. Olen vahepeal saanud veeta 2x3 päeva perest eemal, aga magada ei suutnud sellegipoolest. Tuleb uuesti õppima hakata või siis tablette neelata, eks näis.

Üks vahepealsetest faasidest oli hüsteeria, mis väljendus lakkamatutes nutuhoogudes ja enda põrandale viskamist. Ühel hetkel istusin hüsteerilise lapse kõrval ja nutsin ise. Mitte midagi ei oska teha, kõige rohkem tahaks kiirabi kutsuda, aga mida ma neile ütlen - et laps nutab? Perearstile siiski läksin ja lasin teha kõikvõimalikke teste. Kõik oli muidugi korras. Võib olla arenguhüpe või võõrutamise kõrvalnäht või hammaste tulek. Areng on väga hüppeliselt liikunud, võõrutamine sai tehtud ja hambad lasevad end tänaseni oodata. Hüsteeria on praeguseks möödas, aga eks näis, kui kauaks...

Üks öö oli kohutav. E. oli külmetunud-haige, mina olin äsja käinud hambajuureopil ja antibiootikumid tekitasid oksendamisralli  ning F. otsustas just samal ööl, et kõige parem oleks lohutamatult tundide kaupa nutta. Ühel teisel ööl oli sama (v.a. haigused) ja siis leidsime end kolme paiku öösel köögis peitust mängimas ja rõõmsaid viisikesi laulmas, kõik ikka lapse tuju parandamise nimel. Nende ja teiste raskete hetkede jooksul olen korduvalt tundnud abitust ning tohutut soovi tõsta särgiäärt ja pakkuda lohutust. Mu salarelv on läinud ja ma ise loobusin sellest vabatahtlikult! Olen kahetsenud, kuigi tean, et kriitilise aja ja rohkemgi tegin ma ju ära. Kui ma oleks teadnud, et öine võõrutamine läheb meil tegelikult väga lihtsalt, oleksin seda vast varem teinud ja siis päeval jätkanud, aga Oleks on paha poiss ja pisike Pidin tema õde...

* Loomulikult tõestas blogipostituse kirjutamisele järgnev öö, et tegemist ei pruugi olla faasi, vaid juhuslikult järjestikku sattunud paremate magamistega...

teisipäev, aprill 02, 2019

Ammu juba oleks tahtnud blogida. Ammu oleks tahtnud muidugi ka paljusid teisi asju teha, näiteks köögikappe kraamida. Aga suurim õppetund emana ongi vist see, et seda, mida sa tahad, ei saa sa peaaegu mitte kunagi (vähemalt mitte kohe) ja paraku käib see ka kõige elementaarsemate vajaduste kohta.

Peaks ennast kurssi viima sellega, mida eelmine kord kirjutasin, et aru saada, mis vaheetapid siin veel kajastamata on. Beebid on imelikud tegelased - õpivad midagi ära, harjuvad mingi süsteemiga ja siis pauh! hakkavad üleöö käituma hoopis uuel moel. Seega rõõmustamine või kurvastamine mingi beebi arenguaspekti üle on suhteliselt mõttetu, sest üsna pea see suure tõenäosusega muutub ja kunagi ei tea, mis suunas.

(Hakkasin nüüd eelmist blogipostitust üle lugema ja tuleb välja, et kirjutasin need esimesed kaks lõiku täpselt samadest teemadest, lihtsalt uue sõnastusega. Oijah...)

Kuskil kuu aega tagasi toimus Suur Muutus. Enne seda oli pikk periood, kus mu ööuned olid valsitaktis nii 1-2-3 või 2-2-3 tundi pikad, sest toimus röökimine või imetamine ja kummagi ajal ei saanud magada. Muideks, mina ei nõustu paljude emade arvamusega, et laps ei röögi, vaid lihtsalt karjub. Minu laps kindlasti soovi korral röögib ja meeletult kõvasti ka veel. Ühesõnaga, mingil hetkel käis mul peas krõks ja ma ei suutnud enam niimoodi edasi minna. Otsustasin ööpealt lapsega mitte enam ühes toas magada, sest röökimine käivitus eelkõige siis, kui ta silmas kõrvalvoodis mind. Arvasin, et eks see üks õuduste öö tuleb, aga see oli kuu aega tagasi ja kuigi selle kuu jooksul on olnud mõned üksikud tagasilöögid, magan mina öösiti kindlasti vähemalt kaks korda rohkem kui enne ja lapseke magab põhimõtteliselt terve öö. Varem ta rebis raevukalt (ja ikka röökides) mu pluusi, kui ma püüdsin alternatiivseid uinutamisvahendeid katsetada. Nüüd läheb ta õhtul magama ja ärkab hommikul. No olgu, tihtipeale ärkab ta ka öösiti, aga kui oodata mõni minut (ja need minutid mõjuvad pikalt-pikalt ja süümekaid tekitavalt), siis enamasti rahuneb ta ise.

Aga kuna kunagi ei saa olla kõik superhästi, siis mõni nädal tagasi vahetasin vankrikorvi istuva asendi vastu välja ja päevauned on nüüd jälle mokas. Hüvasti, (küll harvad, aga siiski) kahetunnised lõunauned! Hüvasti, päevane oma aeg! Tagasi tänavatele, tagasi sundjalutama ja samme koguma! Kui keegi hakkab siinkohal mainima mõnusat värsket õhku või tervislikkust, siis võib sama hästi mainimata jätta. Ma pole kunagi oma elus nii palju kõndinud kui viimase aasta jooksul ja kuigi ma olen suur kõndimisfänn, eelistan ma siiski teha asju siis, kui see on mu enda soov (ja kui ma ei ole sigaväsinud). 6-7-tunnised ööuned (õhtuti on ju vaja natuke oma aega ka) ei ole muutnud mind mitteväsinuks. Imelik, 1-2-tunniste ööunede ajal unistasin, et saaks magada 5 tundi ja rohkem, et oi, kus ma siis virgun! Ei ole virgunud midagi, sama väss ikka. Aga noh, vähemalt lumi sulas ära ja kärutamine ei ole enam kõnnitrenn + raske jõutrenn hangede vahel. Väike võit ikka ja aeg-ajalt paistab ju päike ka!

Juba mõnda aega järgin ühte reeglit, mida oleks võinud hakata järgima umbes aasta tagasi. "Lapse uneajal tee ainult neid asju, mida sa ei saa teha siis, kui ta on ärkvel." Meie puhul on see praktiliselt kõik, mis puudutab istumist või ühe koha peale seisma jäämist. Seega julmalt jätan kõik koristamised-kraamimised-tegemised ootele ja söön või istun arvutis või raamatu taga. Seda muidugi noil õndsatel hetkedel, kui lugupeetav on nõus seisvas vankris tukastama. Aeg-ajalt seda juhtub, aga maksimum neljakümneks minutiks.

Siis ma olen avastanud, et minu sisemine laps on küll vahepeal täiega kaduma läinud. Või noh, ma olen kuidagi unustanud teatud lapsemeelsuse ja oma laps tuletab seda mulle meelde. Näiteks tükk aega ei lasknud ma lapsel teatud asju teha, näiteks riidekappi minna ja seal tuuseldada või mingeid kokku pakitud kaste-kotte lahti harutada või minu ajakirju-raamatuid "lugeda". Praegu kirjutan ja natuke piinlik on, sest tänaseks teeb F. seda kõike igapäevaselt ja iseenesestmõistetavalt. Aga mingi hetkeni ma kuidagi tundsin, et oota, miks sa sinna kappi lähed, sul on ju mänguasjad siin ilusti keset tuba mänguteki peal?! Või mis sa neid sokke tuuseldad või seda ilma piltideta raamatut võtad, sa lõhud kindlasti ära! Ja siis mingil hetkel tuli mulle nagu kusagilt kaugelt meelde, et hämarad riidekapid ongi ju need kõige põnevamad asjad ja vanade raamatute lõhn on ahvatlev ja mõnus on asju sorteerida (kas just sokke, aga igaühele oma, eks).

Me oleme käinud päris palju Rocca al Mares ujumas lapsega ja sealt tagasi bussi peale jalutades kõnnime mööda paarist mahajäetud eramajast, mille mingi arendaja on ära ostnud ja mis eeldatavalt lammutamist ootavad. Majad on korralikud, mitte mingid sarad, seega see hüljatud seis mõjub nende puhul eriti kummastavalt ja kutsuvalt. Minu lapsepõlve suur nõrkus olid mahajäetud majad ja olen nüüdki tundnud suurt indu nendele kruntidele sisse jalutada (sisse murda poleks vajagi, sest turvafirma sildiga väravad on suures osas täiesti lahti või lihtsalt haagis). Tohutult tahaks kas või akendest sisse piiluda ja näha, mida ja kuidas siis maha jäeti. Eriti äge oleks muidugi ka majja sisse pääseda, aga ma pole isegi väravatest edasi läinud. Jube nadi oleks seal vankriga mütata ja tükk aega olid majad ju lausa lumevangis ja... okei, keda ma lollitan. Lihtsalt ei julge enam! Kahju. Kui F.-t poleks (kaasas), siis äkki julgeks? Ei tea. Muideks, üksainuke eramaja on seal reas veel alles ja seal elatakse sees. Lastele on kiik üles pandud ja aianurgas on grillimiskoht ja kõik on täiesti normaalne. Ainuke asi, et maja kahel küljel on suure liiklusega tee ja igal pool ümber on vähemalt 9-kordsed majad või kõrgemadki. Huvitav, kas arendaja nende maja ei tahtnud või nad ei olnud nõus müüma? Hambad ristis, elavad nad oma väikeses oaasis edasi, mis siis, et mingit vaikust või privaatsust ei ole seal üldse...

Vahepeal on saanud selgeks käputamine, istumine ja plaksutamine. Tundub, et seismine ja esimesed sammud pole kaugel. Varsti saab aastaseks (enam pole isegi vaja lausesse alust panna, sest kellest muust ma ikka räägin) ja oi, kui armas ta on. Loodan, et ta tunneb seda, mida ma ta vastu tunnen.

esmaspäev, veebruar 25, 2019

Naabritest ja muust

Aeg lendab. See on klišee, aga ometi tõsi. Ma ei mäleta, et mul oleks kunagi olnud vastsündinud laps. Tähendab, loomulikult ma mäletan seda, aga see tundub kuidagi nii kauge. Olles olnud sunnitud õppima ära hetkes elamise, tunnen praegu, nagu oleks mul alati olnud 10,5-kuune tegelane, kes ei oska veel iseseisvalt istuda või käputadagi (kuigi arstid ootasid seda juba 9. kuu alguseks), aga tahab hirmsasti püsti seista ja esimesi samme teha.

Ja teine klišee on see, et kõik muutub ja kõik möödub. Jõuad mingi beebiasjaga ära harjuda, kui juba ongi see minevik. Ükskõik, kui raske on, ütleb keegi kogenum ja targem kõrvalt, et pole hullu, see kõik läheb mööda ja meelest ära. Ma tean küll, et loodetavasti hiljemalt selle aasta lõpuks on ka minul võimalik öösiti magada, aga samas kuulen liiga tihti lugusid lastest, kes ka viiesena ärkavad kolm korda öö jooksul. Selleks ajaks olen ma siis küll juba halliks läinud.

Aga ma ei tahtnud teha halapostitust ega ka kuiva statistikapostitust vahepeal läbitud faasidest... Valetan. Mõned faasid panen siiski statistika ja mälu huvides kirja. Näiteks tulid "meil" hambad. Tegelikult kestis see tulek ju kuid, aga lihtsalt tulemusi polnud jaanuarini näha. Vaevused olid nii suured, igemegeeli kulus liitrite kaupa (väike liialdus) ja õhtuti näpuga katsudes ma justkui tõesti tundsin mingit hambaalget. Palju-palju kordi sai mõeldud - nüüd, täna on see öö, mil toimub esimene kurikuulus lõikumine! Hommikuks polnud paraku suu hambutu olukord paranenud. Aga siiski-siiski, väga pika ootamise järel see esimene lõpuks tuli ja oligi mõnda aega üksinda. Pikalt oli olukord veidi kummaline kolm-üleval-üks-all, nüüd oleme jõudnud veidi visuaalselt paremasse peaaegu-neli-üleval-kaks-all seisu.

Teiseks nutmine. Mul on oma naabritest tõsiselt kahju, sest ma tean, kui hästi meie kõrvuti asetsevad magamistoad läbi kostavad. Naabrite enda laps ju nuttis omal ajal, terve igavik tagasi lohutamatult absoluutselt iga päev (ja öö) ning naabrid karjusid üksteise peale selle taustal. Ai-ai, niimoodi küll lapse nutmist ei lahenda, vangutasime meie E.-ga pead. Viimased paar kuud on kõrvalkorterist peamiselt kuulda olnud ainult väikeste jalakeste põdinat põrandal, aga meie laps on seevastu nutnud kohutavalt palju, eriti öösiti. Eks need ole need hambad ja kasvuraskused ja uneraskused ja mis kõik veel. Ja tuleb tunnistada, et tekitab pingeid küll ning rohkem kui üks kord olen tundnud meeletut soovi ise karjuda ja nutta või midagi puruks peksta, aga õnneks siiani iga kord olen saanud lihtsalt aru, et ma ei saa seda teha. Tähendab, teoreetiliselt saan muidugi, aga ega sest suurt kasu poleks peale hetkelise auru välja laskmise. Vaikselt nutnud olen ikka, eriti olukordades, kus tuleb kella nelja paiku laulda lõputult "Mõmm-mõmm, mõmm-mõmm, nutab karujõmm. Olen hirmus unine..." Hakkab lihtsalt nii hale endast ja sellest olukorrast, et...

Oota, stopp! Ma ei pidanud ju halama seekord!

Viimane uudis on see, et laps keeldus päevapealt lutist. Ma nimelt ostsin talle uued lutid, sest olin terve ta elu samu lutte kasutanud ja noh, tegelikult soovitatakse vist vahetada iga kolme kuu tagant või nii... Ühesõnaga, ostsin uued ja nüüd ei sobi miski, ka mitte üks õnnetu vana lutt, mis on veel alles. Ühelt poolt vist tore, aga samas oskan ette kujutada miljonit olukorda, kus lutt on toonud vaikuse ja rahu ning kattun kerge hirmuhigiga mõttest, et lutti kasutada ei saa. Ah, ega ei peagi ju kodust kusagile minema lapsega...

Naabritest veel nii palju, et meie all elab üks tore pensionäridest paar. Tähendab, ma eeldan, et nad on pensionärid, sest nad on sellised veidi eakamad, kuigi mitte muldvanad ning nad on kogu aeg päevasel ajal kodus. Nende korteril on terrass, kus nad põhimõtteliselt elavad terve sooja aja ning terrassi taga on kogu maja kasutuses olev aed, kus on muru ja põõsad ja mida ei ole keegi seni vist eriti kunagi kasutanud - kuni siia kolisime meie ja hakkasime nende terrassi kõrval oma last magama jätma. Tore paar on nad sellepärast, et suhtuvad äärmiselt soojalt meie tütrekesse ja meespool on aidanud tihtipeale vankriga läbi välisuste tulla ja muud säärast. Küll aga olen ma kolm korda natuke imestanud ja natuke vihastanud selle peale, et nad on terrassil lund rookinud just siis, kui laps seal magab. Ühel korral ta ei ärganud (ime!), kahel korral aga küll. Ma tean, et see on praegu siin totaalne titeemme jutt ja ega meil pole ju mingit õigust vaikusele ja rahule lapse uneajal, aga ikkagi... Ta ei maga ju nii pikalt ja nagu öeldud, neil tundub olevat selline mõnus kodune elu. Panevad pidevalt linnukestele ja oravatele söögipoolist põõsa külge, käivad kepikõndi tegemas ja... roogivad lund. Küllap tahtsin lihtsalt südamelt ära rääkida.

Aitäh. (See on F. esimene sõna, mida ta ütleb hetkel veel igasuguses kontekstis. Mõnel hommikul ärkab üles ja hakkab kohe harjutama. "Aitäh, aitääh, aitähh," katsetab ta erinevaid hääldusi. Nii äge!)

Väike täiendus mälunurka. Suur faas on hetkel ka võõrastamine, iga võõras pilkkontakt toob kaasa suure häiresignaali. Kui keegi oleks mulle aasta tagasi kurtnud muret, et tema pisike laps on liiga klammerduv või ei lase üldse midagi omaette teha või et hakkab karjuma pea alati, kui toast lahkud, oleks ma pidanud seda natuke kummaliseks mureks. See on ju nii nunnu, kui laps tahab emmega koos olla! Ongi. Aga äärmiselt ebapraktiline ja veidi tüütu ka! Aga ma juba tean, et hiljemalt mõne aasta pärast ma igatsen seda aega taga.

reede, jaanuar 04, 2019

Oeh, nii ammu juba oleks tahtnud kirjutada ja talletada mingeid etappe, mis vahepeal läbitud, aga no ei ole ma nii võimekas! Viimase kahe kuu suurim areng on see, et laps ei vaja enam vankri liigutamist, vaid lepib (enamasti, mitte alati) ka seisva vankriga. Tuppa teda päevasel ajal ikka magama ei saa, aga väike võit seegi, et saab 5-10 minutiga ta vankrisse magama ja siis hoovi jätta ning ise näiteks süüa või muud kasulikku teha. Arvan, et mu keskmine sammude arv on nüüd kuskil 1000-2000 päevas, aga vast pole hullu, sest kaheksa kuud tegelesin ma intensiivse sammumisega ja nüüd laisklen mõnuga. Kuigi tegelikult millalgi peaks jälle ennast liigutama hakkama, mhmh.

Ja teine suur asi oli see, et kuskil kuu aega opereerisime me vägagi struktureeritud ja kindla päevaplaani järgi, mis andis mulle vabadust asju planeerida ja tõepoolest need planeeritud asjad ka planeeritud ajal ära teha. Ööd olid jätkuvalt rasked ja on siiani, üle 3-tunnine uni on haruldus. Ja siis kuskil nädal tagasi otsustas tütreke üleöö, et senine päevakava enam talle ei sobi ja nihutas kõik uneajad kuskil tund-kaks edasi. Iseenesest on tore, et ta ärkab hommikul kell 9, mitte kell 7, aga sellega seoses ei sobi enam ükski senine trenni- või ujumiseaeg ning kadunud on õhtune minu aeg, sest magama läheb ta ju nüüd ka mitte enam kaheksa paiku, vaid tund või rohkem hiljemgi... Eile olin keskööni üleval, aga ega see tegelikult mõistlik pole.

Suvel, pärast ehmatavat avastust, et mu alla kahekuune laps magab ööpäevas kokku 8-9 tundi, hakkasin ma tema magamisi kirja panema. Telefoni tekkisid pikad tekstifailid, mille krüptilised süsteemid olid arusaadavad ainult minule ja ei andnud eriti head ülevaadet. Keegi küsis, miks ma endale mingit äppi pole tõmmanud. Ajasin sõrad vastu, sest ma pole ju äpiinimene. Mõttetult kaua ajasin, aga lõpuks tõmbasin ühe äpi, mis reaalselt muutis mu elu. Seal on igasuguseid asju võimalik kirja panna, et kui mitu minutit su laps päevas õues viibib ja muu säärane suhteliselt ebavajalik minu jaoks, aga uned ja söömised ja mähkmevahetused lähevad mul kõik sinna kirja. Olen selle kasutamisega nii harjunud, et ma reaalselt ei tea, kuidas on võimalik ilma hakkama saada. Kuidas ma muidu teaksin, millal on vaja mähet vahetada? Ses mõttes, et kui pole just seda karjuvat vajadust, vaid lihtsalt mõistliku-ajavahe-vajadus? Või kas ma peaksin kogu aeg pidama meeles mitut kellaaega (viimane söömine ja kummalt poolt, viimane mähe, viimane ärkamine), mis ju päeva jooksul korduvalt muutuvad? Mina ei suudaks vist või vähemalt olen õppinud mitte suutma. Avan oma äpi ja vaatan heldinult statistikat igal võimalikul kujul. Tundub, et olen statistika-inimene ja ma ei teadnud seda enne. 

On ju ilus? Ainuke jama, et äpp talletab kuni 30 päeva vana infot. Kui te vaid näeksite, mis töö me oleme poole aastaga ära teinud! Laps magab 8-kuusena tunduvalt rohkem kui 2-kuusena...

Selle äpi kasutamisega on aga kaasnenud selline väike Tamagochi-efekt. Mul pole kunagi Tamagochit olnud, aga mäletan umbes, kuidas see toimis. Oli ju nii, et loomakese mingid vajadused läksid n-ö punasesse ja siis tuli teda sööta-potitada-lõbustada? No ja selle äpiga on umbes sama tunne. Visuaalselt midagi punasesse ei lähe, aga kuna mina tean, et ärkveloleku aeg võiks olla maksimaalselt 2,5 tundi, siis hakkan ma kahe tunni täitumisel juba tegutsema, et seda punasesse minekut ka mittevisuaalselt ei toimuks. 

Seoses jõulude ja aastavahetusega on meil üksjagu sõitmist olnud üle Eesti. (Ja detsembri algul käisime ju lausa väljamaa-reisil! Sellest vast kunagi hiljem, kui üldse...) Ja ma pean ütlema, et kuigi suures osas on meil need sõidud kenasti läinud (mõnede väga kriitiliste hetkedega, kus magamise näidik on juba ringiga üle punase ja kõigi juuresviibijate närvid ja kõrvakiled on ka viimase vindi peal), on minust saanud täielik kodulemb. Ma vist enne nautisin ka kodus olemist (täpsemalt seda, kui sai sarju vaadatud ja head-paremat söödud või päevaseid uinakuid tehtud - kõik tänaseks unustatud tegevused v.a. söömine), aga nüüd ma lihtsalt ütlen ausalt, et kodus on kõige mugavam. Mis sest, et tegemist on üürikoduga, kust me pidime umbes märtsis välja kolima (aga ei koli). Siin on ruumi ja kõik asjad täpselt käe järgi seatud ja lapsega tegevused sisse harjunud ja noh, kodukana ongi valmis. Mis ei tähenda, et külas poleks tore käia - aga ööuneks tuleb ikka tagasi tulla!

Lugesin ükspäev jälle Maarja blogi, bloginduse tõelist maiuspala, mida serveeritakse liiga harva. Viimase postituse alla kirjutasin pika kommentaari, mis kuidagi kaduma läks. Kirjutasin uue ja lühema, aga sedagi ei õnnestunud postitada millegipärast. Ah, savi sellega, muljetan natuke siinsamas.

Aasta 2018 ja kokkuvõtted. Põhimõtteliselt tegin unerekordi, pole kunagi nii vähe maganud ja loodetavasti enam ei maga ka. Tagasi vaadates jaguneb aasta minu silmis kaheks - enne aprilli selline mõnus vaikne kulgemine (ülalmainitud päevased uinakud ja nii) ja sealt edasi üks ühtlane intensiivne andmine. Detsembris millalgi tundsin, et ahah, nüüd hakkab vaikselt käppa saama (vaatamata ränkadele öödele) ja siis tuli üleöö see graafikumuutus ja mõned paaritunnised magamapanemised üle pika aja. Õud.

Ma ei saa ära surra. Tähendab saan, aga ei tohi. Tähendab, tohin ikka, aga ma ei saa ikkagi. Sest mis siis lapsest saab? Mitte et poleks teisi inimesi, kes teda armastavad, aga seni on ta ju 90% oma elust veetnud minuga, seega ma ikkagi surra ei saa. Ei taha kah, tänan küsimast. 

Maailma kõige suurem õnn vaheldub maailma kõige suurema frustratsiooniga (Mida-sa-tahad???-hetked). Neid viimaseid on õnneks täitsa harva juba mõnda aega nüüd. Ja kummalisel kombel on tekkinud sellised vahepealsed, mitte just neutraalsed, aga leebelt õnnelikud hetked, kus olen oma lapsega koos ja see ei olegi omg-wtf-mul-on-laps?! olukord, vaid täiesti normaalne jah-mul-on-laps seisund. Ainuke asi, et minu jaoks on ta alati täpselt sama suur nagu ta parasjagu on. Ma reaalselt ei mäleta, et ta oleks olnud vastsündinu kunagi. Teoreetiliselt ma tean, et ta seda oli, aga reaalselt ma ei mäleta, ausalt...

Ja olen mitmeid kordi tahtnud kasutada sõna ´magatama´ kontekstis, kus laps magab vankris ja keegi jalutab sellega, et laps magaks. Seni olen sõnasabast kinni saanud, aga tegelikult on see ju tõesti täiesti õige sõnastus?

Minu uneaeg on nüüd punases. Varsti on äratus kah.

teisipäev, november 13, 2018

Õnn ja rõõm

Hakkasin mõtlema, et kõik mu post partum postitused on olnud vist pigem negatiivse alatooniga või vähemalt virilad. Noh, et magamata ja raske ja nii. Aga tegelikult on ju õnne ja rõõmu ka ning isegi kordades rohkem kui muret, aga sellest ma nagu kirjutanud polegi!

Vigade parandus tuleb nüüd, kohe pärast seda, kui mainin ajaloo huvides ära, et umbes nädal tagasi lõppesid meie lapse head ööuned ja algasid Väga Halvad Ööuned (päevauned on samad, reeglina 25-40 minutit ja ainult vankris, v.a. mõnikord hommikuti). Ei tea, kas see on üks neist kasvuspurtidest või kella keeramise tulemus või sellest, et justkui üleöö muutus laps meeletult aktiivseks, nii et teda ei saa riietada ega näiteks rahulikult süles hoida, sest tal on vaja kogu aeg kusagile tormata. Kardinapuu ta juba tõmbas peaaegu alla ja avab sahtleid-uksi, lakub prügikasti ja pistab näppe pistikusse. Ühesõnaga, enam ei tee ta seda ühte pikka und (5-9 tundi), vaid ärkab iga kahe, mõnikord kolme tunni järel ja reeglina meeletu kisaga, mida ei vaigista MITTE MISKI peale minu salarelva. Ja kui janu kustutatud, võib ta veel tund aega üleval olla (nt kell 23 või kell 1 või 4 öösel) täiesti rahulikult. Kui igav hakkab, pistab röökima ja jälle ainult salarelv aitab. Vanasti (ehk veel nädalapäevad tagasi) jäi kõhu täis söönud laps magama ja ma panin ta tagasi oma voodisse ja sain ka ise edasi magada. Vanad head ajad...

Nii, ja nüüd imeliste asjade juurde. Sellel, et uue inimese loomine on ime ja kui absurdne, et minul on laps, ma hetkel ei peatu.

Üks mu töökaaslane - keskealine mees, pigem selline töömees kui filosoof - küsis ükskord, et kuidas meil kodus läheb ja nii. Vastasin, nagu mul (nüüd) kombeks on, et hästi, aga raske on. Selle peale muutus töömehe pilk härdaks ja ta ütles südamlikult midagi säärast, et "võimas on ikka jälgida ühe inimese arengut nullist". Ja ongi. Iga päev tuleb midagi uut ja kui seda väikest uut asja tähele ei pane, avastadki, et laps tegeleb millegagi, mida ta ju nagu ei tohiks veel osata.

Lapsed on ikka nii täiuslikud ja süütud, rikkumata. Või noh, minu laps vähemalt on ja vähemalt minu silmis. Tal on ideaalne rüht ja ideaalne nahk. Nii selge pilk. Temas on nii palju uudishimu ja ta usaldab mind 200%. Aeg-ajalt paneb mind proovile ja sooritab ta ootamatuid kehapainutusi või viskub kusagile nii, et pean äkkreageerima. Külmavärinad ajab peale mõte, et tal on absoluutselt kõik veel ees. Kõik on veel täiesti võimalik. Temast võib saada ükskõik, kes; mitte midagi pole veel otsustatud. Või vähemalt nii ma tahaks mõelda.

Põhirõõm ja õnn on ikka tema naeratuses. Ükskõik, kui katastroofiline öö on olnud, on tütreke ikka igal hommikul (minu jaoks veel täiesti öösel, eriti praeguste ilmadega) südamest õnnelik. Ta küünistab mu nägu (ma viilin ja viilin neid küüsi, aga ikka muutuvad nad ülepäeva väikesteks žiletiteradeks), pistab näppe mulle suhu ja ninna, rebib silmalauge lahti. Ärka ometi juba üles, uus päev on alanud! Nunnu, eks. Ei, päriselt, tema rõõm igast algavast päevast on nii siiras ja nii imetlusväärne. Loen just ühte raamatut, Dagmar Lambi "Kirjad tütrele". Selline easy-reading, aga ega ma millekski enamaks hetkel võimeline polekski. Ja seal on leheküljel 100 üks imeline kirjeldus nendest hommikustest naeratustest, mida oleksin hea meelega siia kopeerinud (illegaalselt?), aga pidin telefoni viima magava lapse kõrvale valget müra mängima, sest naabrid otsustasid jälle üksteise peale karjuda ja selle peale ärkas beebi paraku üles. Nende enda laps, kes on meie omast 3 kuud vanem, on palju vähem nutma hakanud, ainult hilisõhtuti. Nii et jälle lootus, et praegune unetute-nutuste ööde aeg on mingi faas, mis läheb üle. Noored emad, lugege ise seda raamatut, väga palju tuttavat ja naljakat on seal.

Ja siis ma vaatan oma tütart ja eriti ei näe temas ennast, aga ma ju tean, et tal on 50% ulatuses minu geenid. Ja see teeb mind murelikuks. Ma nii tahaks, et temast tuleks ilusam, targem ja parem inimene kui mina olen olnud ja ma nii loodan, et ta ei päri teatud minu omadusi. Kuidas seda saavutada? Kuidas kasvatada kellestki parem inimene kui ma ise, kas see on üldse kuidagi võimalik? No lapsel on muidugi isa ka, kes õnneks on hea inimene ja ilus ning tark ka, aga paraku veedan mina meie järeltulijaga seni ikka määratult rohkem aega koos. Ja keskkond ju mõjutab vähemalt sama palju kui geenid...

Ja siis see lähedus, see on ikka metsik, toores, imeline lähedus, mida võib oma lapsega tunda. Ma pole mitte kunagi kellegagi nii lähedane olnud, kedagi nii palju musitanud-kallistanud ja loogiline vist ka, et ei ole. "Sa oled nii armas, et tahaks sind ära süüa" oli vanasti mingi loll liialdus, täna on see tõsiasi. Ja et laps vajab mind nii jäägitult, vajab täiesti elu-surma küsimuse tasemel. See on ka nii võimas tunne, aga juba praegu mõtlen ma sellele, et aasta pärast ta ju enam ei vaja mind nii palju. Või viie aasta pärast. Ja mis saab kümne, kahekümne aasta pärast? Ma saan aru, et laps eemaldub emast ja hakkab oma elu elama, aga mis saab emast? Kas ema ka eemaldub oma lapsest? Alles nüüd ma hakkan taipama, mis tunne võib olla oma lapse saatmine lennukile, et ta saaks 19-aastaselt minna kaheksaks kuuks Lõuna-Ameerika tundmatusse ja selle aja sees suhelda kodustega ainult e-maili teel ning sedagi harva. See võib päris õudne olla. Minu ema pidi seda tegema ja pärast seda läksin ma ju veel Aafrikasse ka. Juba ammu, väga-väga ammu ma isegi ei mõtle oma emale iga päev. Millegipärast ma usun, et minu emale tulen ma ikka igapäevaselt mõttesse. Mõte sellest, et minu laps minust ei mõtle, on kohutav. Aga ma pean aru saama, et see ongi vist normaalne ja ootab mind millalgi ees. Seni, kuni ta end veel kaisutada laseb, kavatsen ma maksimumi välja võtta. Sest see on maailma parim asi, see kaisutus. Ja vaikselt tundub, et ta juba kaisutab vastu - või kujutan ma seda ette?

Enne lapse sündi arutasime E.-ga, et huvitav, kas hakkame, nagu mõned teised värsked lapsevanemad, oma Instagrami kontodele ainult lapsepilte üles panema. Ma olin täiesti kindel, et ei. "Muu elu on ju ka!" Ma eksisin rängalt. Esiteks selles piltide asjas (olen pannud üles ainult lapsepilte) ja teiseks selles muus elus. No ma liialdan, aga kõik mu muud tegemised on nii jooksu pealt tehtud, et pildistamiseks pole mahtigi.

Nüüd ruttu pessu ja voodisse, varsti on ju äratus!

(Väga hektiline postitus, aga paremat pole hetkel võtta.)

neljapäev, oktoober 25, 2018

Tahtsin juba mõnda aega tagasi kirjutada pool aastat emaks olemisest. Varsti tiksub seitse kuud täis, aga parem hilja kui mitte kunagi, eks.

Meil on nüüd unegraafik või vähemalt midagi sellesarnast. "Meil", nagu beebinduses tavaks, tähendab, et lapsel on. Mul ei ole mingit graafikut, iga päev ja öö algab valgelt lehelt ja kunagi ei tea, mida oodata. Ühelt poolt on see tohutult äge, ma pole kunagi nii hetkes elanud kui nüüd. Ei mäleta enam eriti minevikku (et kuidas oli elu lapseta või mis täpselt toimus eelmisel nädalal või isegi, et kuidas möödus üleeilne öö) ega mõtle tulevikust - praegusegagi on palju tegemist.

Vahepeal oli nüüd kaks sellist ööpäeva, mille lõpus tahtsin juba hõisata, et jess, uni toimib ja mul on see emaks olemine käpas ja muud säärast. Võimalik, et kellelegi poole sõnaga hõiskasin ka. Ja siis järgnes nendele kahele ööpäevale üks neist öödest, kus laps ärkab mitte 1-2-3-4, vaid 10+ korda. Ja kus minul on raskusi uinumisega, nii et ma pole veel eelmisest ärkamisest üle saanudki, kui juba tuleb uus peale. Ja kus hommikuks on uneskoor nii umbkaudu 3,5 tundi. Seda on vähe, isegi emadele. Õnnetuseks on sellise öö järgne päev just selline, kus mul on õnnestunud lahendada kõrgema järgu logistikaülesanne ning panna aeg juuksurile, sest minu poolde selga kasvanud rootsud olla juba tagaotsitavad. Ja kui hommikuuni (mis on reeglina niikuinii 25-minutiline) ei õnnestu mitte ühegi trikiga toas ja unegraafik läheb nihkesse, mis on eriti jama, sest just täna tuleb ju palgatud vankrijalutaja konkreetseks kellaajaks, siis frustratsiooni (ja migreeni, mille vastu olen poole aasta jooksul võtnud vist kaks korda valuvaigistit, sest imetamine ja värki) alla surudes helistan juuksurisse ja tühistan oma aja. Sest kuigi juuksurivajadus oli/on suur, on unevajadus suurem. Ja kuigi noil kahel edukal päeval, mille üle ma ilmselgelt liiga varakult hõiskasin, suutsin veenda last magama mõned uned ka seisvas vankris (!) koduhoovis ja ise tuppa sooja/kuiva tulla, ei ole ma siiski saanud viimaste kuude jooksul teha päeval uinakuid rohkem kui ühel käel sõrmi. Kui laps magaks rõdul (mida meil ei ole), siis ma magaks kindlasti. Aga hoovis magavat last sunnib minu emasüda veel läbi akna aeg-ajalt visuaalselt valvama.

Ühesõnaga. Pool aastat emadust. Mis siis muutunud on peale selle, et mu sotsiaalne elu on peaaegu olematu, jään pidevalt igale poole hiljaks ning ei tegele suurt millegagi peale ilmselge?

Esiteks pole ma kunagi varem näinud nii palju päikesetõuse. Esimese kuu jooksul nägin absoluutselt kõiki päikesetõusu, sest olin praktiliselt kogu öö üleval ja kõik tegevused võtsid kümme, ei, kakskümmend korda rohkem aega kui praegu. Mäletan mähkmelaua kohal kohmitsedes ja unesegasena läbi katuseakna taevast vaadates mõtet, et peaksin selle igavarahommikuse vaatemängu eest ju tegelikult tänulik olema.

Teiseks pole ma kunagi varem pidanud nii palju aevastusi tagasi hoidma, mis on teadupärast piinade piin. Olen pidanud, sest muidu laps ehmatab/hakkab nutma/ärkab üles/jne. Ja see tagasihoidmise piin on küll ebamugav, aga see teine variant on kindlasti hullem. Teadupärast ma aevastan üsna... suurelt. Mõnuga, noh. Tähendab, vanasti aevastasin. Need mõned korrad, kui on olnud juhust ja õnne aevastada õues või teises toas näiteks, on olnud taevalikud. Ka need korrad, kui olen saanud minna massaaži (ilma lapseta, vist kaks korda seni) või kinno (samuti kaks korda), olid imelised. Kogu see teisele inimesele kontsentreeritus on õpetanud (või sundinud, ükskõik, sest õppimine on paratamatult järgnenud sunnile) lahti laskma oma egost, argistest vajadustest rääkimata. Mul on üks sõbranna, kes on poole aasta jooksul olnud oma lapsest eemal maksimaalselt pool tundi. Ja teine, kes läks kolmekuuse kõrvalt tagasi tööle (küll 0,4 kohaga ja saab kodust teha, aga siiski). Mina jään kusagile sinna vahele. Tööle ei taha minna, aga aeg-ajalt eemale küll. Usun, et olen parem ema, naine ja üldse inimene, kui saan nädalas korra või kaks mõelda esmalt endale ja siis oma lapsele (sest mõtlen temale ka eemal olles pidevalt, midagi pole teha). Igal nädalal ei ole õnnestunud, aga suund on sinnapoole.

No ja kannatlikkust olen õppinud muidugi. On olnud väga musti hetki. Õnneks mõned üksikud, aga see-eest väga mustad. Ja on olnud äärmise frustratsiooni hetki segatuna äärmise magamatusega, mil ma tegelikult saan aru, miks juhtub aeg-ajalt, et mõni lapsevanem oma beebit raputab. Mina ei ole raputanud ega isegi seal lähedal olnud ja loodan südamest, et ei jõuagi, aga ma tegelikult saan aru, kuidas selline õudne asi on võimalik.

PS! Palkasime koristaja ja ma päriselt ei saa aru, miks me seda ammu-ammu ei teinud. Nii palju stressi ja tülisid oleks vähem olnud. Ja ei ole üldse imelik tunne, et keegi teine koristab. Hoopis tänulikuks teeb, et meil on see võimalik (ei maksa kusjuures üldse nii palju!) ja et keegi tore inimene on nõus koristama. Aga parem hilja kui mitte kunagi või millest see postitus algaski...

Tahtsin lihtsalt näidata, kui pikad juuksed mul on! Aga neid tuleb meeletutes kogustes iga päev ära, nii et suure tõenäosusega olen varsti kiilakas. Pilt on tehtud öösel ja halva valgusega, sest hea valgusega kaasneb ventilatsiooniheli, mida ei saa lubada kerge unega beebi läheduses...

teisipäev, september 25, 2018

Võitlus jätkub igapäevaselt.

Lihtsalt kroonika mõttes, iseendale. Kõige hullem oli vist see, kui E.-ga kordamööda panime last kokku 2,5 tundi magama ja ta magas lõpuks 15 minutit.

Täna panin ka last 2,5 tundi magama, sest poolteist tundi olin üritanud juba viimast päevaund välja võluda ja vaikselt tiksus ööune aeg juba kätte. Magas 45 minutit ja ärkas röökides. Vist jäi nüüd siiski uuesti.

Täna läks mul isegi vankriga mingi tund, et laps magama saada. Ja kahel korral käivitati just siis, kui meie mööda kärutasime, mingi masin. Ühel korral lehepuhur, teisel puhul asfaldipuur. Ma ei teadnud, kas nutta või naerda. (Lehepuhuriga laps ärkas, asfaldipuuriga mingi ime läbi mitte.)

Ja ükskord (õnneks juba mõnda aega tagasi) oli selline päev, mille lõpus ma arvutasin kokku, et olen lapse magama panemisega tegelenud 8 tundi. Kaheksa tundi aktiivset magamapanekut ehk higi, verd ja pisaraid. Absurd. Kusjuures kui aus olla, siis tänane tulemus on vist umbes 5,5 tundi, mis iseenesest on ka üsna suur number arvestades seda, et ma ei tõusnud voodist mitte kell viis (nagu vahepeal sunnitud olin), vaid alles kell 8.

Otsin lapsehoidjat, kes käiks kas või kord nädalas minu eest lapsega jalutamas, et ma saaksin teha midagi muud (suure tõenäosusega on see magamine või söömine). Ühelt poolt tunnen meeletut süütunnet seda plaani pidades, teisalt aga... kammoon. Emad on ka inimesed. Aga tegelikult ma muidugi kahtlen, kas julgeksin last kellegi võõraga üldse jätta. Enne peaks tegema muidugi taustakontrolli ja proovipäeva ja tutvuma eelnevate kogemustega ja...